Sajajalgsete aknalaua taimed

Sel aastal sai Sajajalgsete taimekasvatus alguse juba sügisel, kui õpetaja Maarja tõi lasteaeda aknalauale väikese tomatitaime, mis oli tema kasvuhoones vaatamata lähenevale talvele kasvama hakanud. Tomat oli väga visa, kasvas aknalaual üha pikemaks ja pikemaks. 

Kevadel sai tomat endale seltsilised - herned (Osaleme projektis "Kasvades oma hernestega").

1. märtsil panime mulda nelja erinevat sorti herneseemned: aedherned Virges ja Looming, suhkruhernes Norli ning kikerhernes. Juba vähem kui nädala pärast oli igast potist keegi nina välja pistnud. Herned kasvasid jõudsalt ning lastele meeldis väga neid uurida ja vaadelda. 

Kolmandal nädalal tõime õuest pajuoksi ja panime need hernestele tugedeks.

Kikerhernestele kahjuks meie aknalaual ei meeldinud. Kikerherned kasvasid küll kõige kiiremini, aga varsti kuivasid taimed ära.

Märtsi lõpuks oli meie tomat kasvanud väga pikaks. Et talvel olid valgustingimused kehvad, oli tomat pikk, aga väga peennike ja väändunud. Kõigi üllatuseks, aga tekkisid tomatile õiepungad.

1. aprillil istutasime oma väga pikaks veninud tomatitaime suuremasse potti. Kikerhernetaimedest sai tomatile väets. Tomati keerasime potti kerra, nii et mulla peale jäi ainult väike osa. Tomat sai jõudu juurde ja kasvas muud kui edasi. Seda sama tegid ka herned.

Aprilli keskel märkasime suhkruhernel esimesi õisi. Teised herned ei näidanud sel hetkel veel mingeid õitsemise märke, neile tekkisid õied alles aprilli lõpus. Õied meeldisil lastele väga, iga uue õie ilmumine oli tõeline sündmus.

Mai keskel saime proovida esimesi suhkruherneid. Herneterad olid küll tiba suureks paisunud, aga lastele maitsesid ikkagi. Teinekord oleme targemad ja koristame saagi kiiremini.

Veel ootame saaki ka teistelt hernestelt, kaunad juba on, kuid herned seal sees veel väikesed. 

Samuti õitseb uhkelt peaaegu kahe meetri pikkuseks kasvanud tomat ehk saama ühel päeval ka mõne tomati põske pista.