Ühel päeval kui ilm metsa minekuks oli na niru võitu, tegime jalutuskäiku lasteaia lähedal. Eemalt kaugelt paistis metsa moodi asja küll aga lähemale püüeldes selgus, et pori muutus üha sitkemaks ja lombid üha sügavamaks (aga ka ahvatlevamaks). Pöörasime otsa ümber ja liikusime tagasi lasteaia poole. Lasteaia ümber kunagi laiunud kreegivõsa on kadunud aga pargi moodi asja moodustavad puud on alles.
Ka siin oli lusti küllaga. sai joosta ja mängida. Igaüks sai valida päris oma puu.
Ja siis me kuulasime, mida meie puu meile räägib ja võtsime puu käest jõudu.
Toas saime ringis pärast oma muljeid vestlusest puuga jagada.
Ja oma puu ka paberile joonistada Vivaldi muusika saatel.
Voolisime ka mõned plastiliinist puud.
Järgmisel korral kui oma puud vaatama läksime, tundsid lapsed oma puud ära ja jooksid neid tervitama.
Viimasel metsaskäigul avastasime, et on puid, kes lubavad enda otsa ronida.
Ja et kui sa tähelepanelik ei ole, võid alla kukkuda!
Metsas proovisime ka joonistamist. Täitsa teistsugune tunne oli metsas pilti teha.
need pildid lähevad meie loodusmuuseumi kaunistamiseks.
