Pähklijänesed mõtlevad roheliselt

 

 

Pähklijänesed väga nautisid mänguasjade vahetamist lustipeol ja arvasid, et midagi sellist võiks teha ka meie rühmas. 

Alustuseks mõtlesime me oma kodustele asjadele ja  joonistasime selle mänguasja pildi, mida tahaksime laadale tuua. 

Pildi taha kirjutasid lapsed kirja vanematele, et nad aitaksid mänguasja valida või annaksid oma nõusoleku mänguasja laadale toomiseks.

Lisaks sellele, et saad uue põneva mänguasja, saad sa tuulutada oma mänguasjade riiulit ja ei viska lihtsalt asju ära. Sinu vana on kellegi jaoks täiesti uus. 

Rääkisime ka, et nii ei raiska me raha ja ei ole  vaja ka teha uusi mänguasju järjest juurde. Arutasime ja uurisime, millest meie mänguasjad tehtud on ja mida selle materjali saamiseks on vaja (loodusest võtta). 

Siin me oleme arutelu ringis ja lapsed räägivad ja tutvustavad ka oma mänguasju: kust ta selle sai, mida sellega teha saab jne. Lapsed olid väga terased kirjeldama seda, millest nende mänguasi tehtud on. 

 

Silver ja Jasmine ehitasid meile juba vara hommikul leti ja kirjutasid ka sildi.

Siin oleme me valimas endale uut ja pakkumas oma vana mänguasja. 

Väga põnev oli oma uue mänguasjaga toimetada.

ESIMESED AMPSUD OMA PEENRALT

 

Suvi on juba küpsetanud valmis toiduks meie esimesed külvatud seemned.

 Maitsesime oma külvatud rediseid. Kõigile meeldis neid mulla seest välja sikutada.

Selle juures sai võrrelda, kelle oma on suurem, või kelle oma on punasem, või kelle oma on mullasem.

Siis toimus rediste pesu. Ja siis...

... söömine. Selgus, et kõigile ei maitsenudki kahjuks. Osa lapsi sai siis kaks redist.

ELURIKKUS LASTEAIA VÄLJAKUL

 

 

 

Lasteaia mänguväljakul ringi luusides, märkasime äkki, et meie onni on kolinud uued elanikud. Oli selge, et neile maitsevad väga nored lehed. Osa lehtedest olidki juba kuidagi närtsinud ja longus. Elurikkus küll aga me tahame oma rohelises onnis edasi mängida. Algul litsusime neid sõrmedega puruks. See määris hirmsasti käsi. Aga siis...

... märkasime me lepatriinut. Ja veel ühte ja veel ühte. Nad kõik olid ametis väikeste mutukatega. 

Ja siis... 

... märkasime me veel ühte putukat, kellele need lehetäid väga huvi pakkusid. 

Tundub, et vanasõna "Kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem" kehtib tõesti. Jätsime need lehetäid teiste putukate hooleks. Läheme vaatame reedel, mis on juhtunud. Seniks uurime:

• mis on pisikeste putukate täpne nimi
• mis on suure putuka täpne nimi
  

 

Taas peenramaal

 Nädala alguses külastasime lastega taas oma peenramaad. Vaatasime, kuidas taimed on kasvama läinud. Lastel oli meeles, et istutasime lehtsalatit, tippisime sibulaid ning külvasime ka tilli ja porgandi seemneid (selle viimase olin täitsa unustanud).

Kuna rühmas olevad arbuusitaimed ei taha kuidagi kosuda, siis istutasime peenramaale hoopis murulauku ning panime mõned kartulid maha. 

Rõõm on tõdeda, et lastele meeldib peenramaal tegutseda.

Sinised Elevandid külas Võnnu Mahetalus

 Ühel kolmapäevasel hommikul sõitsime külla Võnnu Mahetallu. Alustuseks said lapsed panna heina lammastele ja pullidele. Tegevust saatsid talu kolm koera, kes käisid igal võimalusel pai nurumas ning kes ennast heinte sisse peitsid. 

Kui loomad söödetud, saime pai teha pisikesele tallele.

Edasi suundusime kanalasse. Tutvusime, mida kanad söövad, kuidas nad karjas käituvad ning kuidas jõuab muna poodi. Lapsed sorteerisid mune, mõni neist oli veel soe. Edasi suundusime pakendamiskeskusesse, kus iga laps sai endale karpi sorteerida kuus muna. Ja kuna ükski muna ei tohi majast lahkuda ilma templita, sai iga muna ühe rohelise templi.

Peale vahvat tegutsemist said lapsed tutvuda muna ehitusega ning värvida kana pilti. 

Lõpetuseks saime pai teha ka talus elavale üsna eakale ponile Pöpile.

Oli väga vahva ning silmaringi avardav hommikupoolik. Aitäh, Võnnu Mahetalu!