Pähklijänesed Kauksis väikese jõulukuuse projektis

 

Detsembris on ikka jõulumõtted peas. Kuusest ja päkapikkudest ja jõuluvanast. Pähklijänesed tegid pika sõidu Ida -Virumaale Kauksisse RMK loodusmajja ja matkarajale. Eriti tore oli see, et kogu programmi ja 200 eurot bussi raha maksis kinni RMK rahast, mis teeniti inimeste poolt metsast endale koju viidud jõulukuuskede rahast. 

Sõit ei tundunudki lastele väga pikana, kõik said endale meeldiva pinginaabri ja elevust ning seletamist oli päris palju. 

Kohale jõudes ootas meid RMK töötaja, kes teadis meile rääkida metsast ja kuusest. 

tuli välja et kuuskede perekonnas on palju erinevaid kuusepuid, igaüks veidi isemoodi. Saime neid vaadelda,  katsuda, nuusutada Rmk maja ümber.

Siis viis tee meid metsa alla. Raja algusesse oli kaunistuseks pandud ledtuledest loomade kujutised, see tõmbas pilku. 

Saime teada, mis on kuusik. Ja et on olemas rehavarre kuusikuid ja karukuusikuid. Vaatasime ka kändu, mis oli suure kuuse lõikamisest maha jäänud ja proovisime ringe lugedes teada saada seal kasvanud kuuse vanust. Uurisime, kes elavad kuusikutes. 

Rada mööda edasi minnes jõudsime Peipsi järveni. Kus seal alles kohises ja mühises. Kui metsas hoidsid puud tuult taltsana, siis lagedal järvel pani ta veepinna lainetama. Ega ilmaasjata vanasti ei öeldud, et mets on vaese mehe kasukas. 

Kui tagasi jõudsime, ootasid meid ees suures toas suurte laudade taga meisterdamise vahendid. Kõik said meisterdada endale päris küünla mesilasvahast ja väikese jõulukuuse. 

Köed ja ninad soojaks meisterdatud, sättisime riided jälle selga, sest õues ootas meid täna lõunasöök. Grillviinerid ja soe tee RMK poolt ja meie oma lasteaia kohvikust pärit toit, mille kokatädid meile kaasa panid. Küll maitses kõik väga hästi.

Kõht täis, saime veel platsil ringi joosta ja lõbutseda.

Käisime veel vaatamas filmi meie metsades elavatest loomadest ja oligi käes aeg hakata tagasiteele asuma. Kõik olid väga elevil, uniseid nägusid oli ainult 2.

Pähklijänesed koos õpetajatega sooviksid sinna jälle tagasi minna. 

Tragide Kasside kolmapäev

Tragid Kassid käisid täna linna peal seiklemas. Esimese asjana kõndisime jalgsi linnaraamatukokku, kust soovisime uue projekti raames laenutada jõuluteemalisi raamatuid. Kohale jõudes märkasime, et raamatukogus oli üleval ka jõulunäitus "Kuulge, kuulge, tuleb juba..."

Raamatukoguhoidja abiga leidsime üles ka jõuluraamatute riiuli - leidsime mitu põnevat raamatut ja lapsed said raamatuid lugeda/vaadata.

Muidugi said lapsed uudistada ka raamatukogu mängunurki.

Sobivad raamatud leitud, suundusime raekoja platsi. Seal leidsime üles jõuluvana postkasti.

Lastele pakkusid rõõmu ka põhumaja, kiiged ja karussellid.

Kuuse ees võtsime hetke ja sõime kaasavõetud juurvilju ja küpsiseid.

Ronimistrepil esinesime möödujatele ja laulsime neile kaks toredat jõululaulu.

Rahulikku jõuluaega soovivad Tragid Kassid!

MIS TOIMUB TALVEL PUUDE OTSAS?

Tragidel Kassidel hakkab lõppema projekt "Siil Sonic õpib puid tundma", mille raames õppisid ja uurisid lapsed erinevaid puid. Tänasel õues õppimise päeval uurisid lapsed, millised linnud meie õuealal on ja mida nad talvel puude otsas teevad. Tutvusime lähemalt talvel Eestisse jäävate aialindudega ning nende toiduga. Loendasime kokku lasteaia lindude söögimajad (5!) ning viisime lindudele toitu. Kunstipesas meisterdasid lapsed hommikul papptorudest binoklid, millega oli hea talviseid aialinde vaadelda. Märkasime oma lasteaia õuealal lindude söögimajas järgmisi linde: leevike, sinitihane, rasvatihane, puukoristaja, tutt-tihane, varblane, tuvi, hallvares, harakas.

Pähklijänesed koos peredega Valgesoo matkarajal

Pähklijänesed peredega Valgesoo matkarajal

Õppeaasta alguses uurisime, kuhu sooviksid paid pähklijänesed minna. Vastuseks tuli METSA.

Nõnda võtsimegi ette seikluse Valgesoo matkarajale, et lõbusam oleks, läksime sinna koos peredega. 

Seiklus Valgesoosse algas lasteaiast suure bussiga. Ilmataat oli jaganud meile selleks ka ilusat päikesepaistelist ilma. Esimese asjana metsa jõudes, uudistasid lapsed suurt vaatetorni ning torni kõrval puunajal olevat onni. Põnev oli onnis ka sees käia ning seda suuremaks ehitada.

 Vaatetorni tippu ronimine vajas head võhma ja julgust, sest tipust oli näha lausa üle kõrgete puude. 

Vaatetornis imeline vaade nauditud, suundusime matkarajale, mis kulges läbi valgesoo. Rada oli laudeest, mis tekitas põnevust. 

         

Seigeldes kohtasime rabataimestikku ning ka suurt kollast ristkülikut (National Geografic kollane aken). Viimase juures püüdsime kogu seltskonna ka pildile. 

Pärast matka tegime koos lõket, grillisime viinereid ja vahukomme ning nautisime head ja paremat ühiselt valminud piknikulaualt. 

Tagasi Tartusse ja koju sõit kulges rahulikult päikese loojudes.

PÄHKLIJÄNESED TEEVAD ISE SÜÜA

 PÄHKLIJÄNESED TEEVAD ISE SÜÜA. 

Tänane hommik algas hoopis teisiti. Kuna mihklilaadalt jäi üle õunu ja porgandeid, siis otsustasime nendest midagi küpsetada. Võtsime plaani õunakoogi ja porgandipiruka. Esmalt kirjutasid koolieelikud meile retsepti paberile, et oleks parem mänguköögis retsepti lugeda. Samal ajal kooris teine osa lapsi kõigepealt õunad ning siis porgandid. Seejärel kaalusid pähklijänesed tooraineid ja segasid tainast. Kooritud õunad riivisid jänesed peeneks, et segada need taigna hulka. Munavalge vahustatud, sai kogu tainas kokku segatud ning oli aeg kook ahju pista. Kõige mõnusam asi oli kausi limpsimine. Kook ahjus, alustasime piruka tegemisega. Riivisime porgandid, lisasime sulatatud või ning veidi kaneeli. Jänesed segasid piruka täidise kokku ning laotasid selle lahti rullitud taigna peale. Ka porgandipirukas sai ahju, kui kook valmis sai.

Georg kirjutab retsepti.

Koorimise ja lõikumise tööd said kõik proovida.

Porgandi puhastamine ei olnud kõige lihtsam töö.

Riivime oli isegi natuke ohtlik. Kui ette ei vaadanud, naksas riiv sõrmest. 

Selline suristamine oli aga kõige lõbusam.

Ahjus koogi küpsemist oli päris põnev vaadata.

Jälle tore töö. Nagu teerulliga.

Õunakook ahjust välja, porgandipirukas sisse.

Ka veel küpsemata kraam maitseb hüvalt. 

Aga valmis kraami sõid kõik kahe suupoolega. 

PÄHKLIJÄNESED LOOVAD LOODUSES LOODUSEST KUNSTI

 PÄHKLIJÄNESED LOOVAD LOODUSES LOODUSEST KUNSTI

Valisime ühe päikesepaistelise sügispäeva, võtsime kaasa vajalikud vahendid ja läksime otsima head kohta lasteaia ümbruses, kus oleks leida õisi ja lehti ja oleks mõnus istuda.

Vahel oli ka mõnus lihtsalt joosta .

Tee pealt leidsime surnud hiire. Seda sai kohe tükk aega uurida. Tekkis kohe arutelu, miks hiir ära suri. Ja mida hiirega edasi teha. Õpetajad arvasid, et küllap tuleb ta sinna samasse kohta jätta. Hiir jääb kellelegi söögiks või saab uueks mullaks. 

Lõpuks leidsime mõnusa platsi, kus saime end paika panna. Tegime suure ringi. Kõik said endale aluse, paberi ja kamba peale veetopsid veega ja vesivärvid.

Veega tuli paber märjaks teha ja seejärel katta vesivärvidega. 

Kui paber oli kaetud ja hästi märg, valisid lapsed endale ümbritsevast loodusest õisi, lehti, vilju ja vajutasid need paberile kinni ning jätsid töö kuivama. 

Jäi üle oodata millal päike meie tööd kuivatab ja siis saime taimed pildilt eemaldada aga ohhoo, taimede kuju oli jäänud valge kujutisena värvilisele paberile. 

Osa töid võtsime kaasa lasteaeda kuivama ja tegime neile ka raami.