Detsembris on ikka jõulumõtted peas. Kuusest ja päkapikkudest ja jõuluvanast. Pähklijänesed tegid pika sõidu Ida -Virumaale Kauksisse RMK loodusmajja ja matkarajale. Eriti tore oli see, et kogu programmi ja 200 eurot bussi raha maksis kinni RMK rahast, mis teeniti inimeste poolt metsast endale koju viidud jõulukuuskede rahast.
Sõit ei tundunudki lastele väga pikana, kõik said endale meeldiva pinginaabri ja elevust ning seletamist oli päris palju.
Kohale jõudes ootas meid RMK töötaja, kes teadis meile rääkida metsast ja kuusest.
Siis viis tee meid metsa alla. Raja algusesse oli kaunistuseks pandud ledtuledest loomade kujutised, see tõmbas pilku.
Saime teada, mis on kuusik. Ja et on olemas rehavarre kuusikuid ja karukuusikuid. Vaatasime ka kändu, mis oli suure kuuse lõikamisest maha jäänud ja proovisime ringe lugedes teada saada seal kasvanud kuuse vanust. Uurisime, kes elavad kuusikutes.
Rada mööda edasi minnes jõudsime Peipsi järveni. Kus seal alles kohises ja mühises. Kui metsas hoidsid puud tuult taltsana, siis lagedal järvel pani ta veepinna lainetama. Ega ilmaasjata vanasti ei öeldud, et mets on vaese mehe kasukas.
Kui tagasi jõudsime, ootasid meid ees suures toas suurte laudade taga meisterdamise vahendid. Kõik said meisterdada endale päris küünla mesilasvahast ja väikese jõulukuuse.
Köed ja ninad soojaks meisterdatud, sättisime riided jälle selga, sest õues ootas meid täna lõunasöök. Grillviinerid ja soe tee RMK poolt ja meie oma lasteaia kohvikust pärit toit, mille kokatädid meile kaasa panid. Küll maitses kõik väga hästi.
Kõht täis, saime veel platsil ringi joosta ja lõbutseda.
Pähklijänesed koos õpetajatega sooviksid sinna jälle tagasi minna.
